Esimesed kokkupuuted ehtekunstiga
Olen sündinud 1972. aasta jaanuari alguses ja kasvanud Tallinnas.
Väärismetallidega puutusin kokku juba varases lapsepõlves. Minu ema ja vanaema töötasid Tallinna Juveelitehases, mis asus Pärnu mnt 20. Lapsena võeti mind sageli kaasa ja koos nendega smuugeldati mind läbi väravate juveeli-tehase tsehhi, kus jälgisin põnevusega ema ja vanaema töid ning tegemisi. See kõik, mida enda ümber nägin ja kogesin, jättis kustumatu jälje. Edaspidine oli ilmselt loomulik jätk selles ketis. Olen emale selle võimaluse eest väga tänulik.
Minu teekond titaanini
Minu kokkupuude metallitööga algas juba nooruses, mil õppisin tundma erinevate materjalide hingeelu. Esimene tõsisem kohtumine titaaniga leidis aset motospordis — valdkonnas, kus loevad ülim täpsus, kergus ja vastupidavus. See kogemus tekitas vaimustuse materjali vastu, mis hiljem viis mind hoopis ehtekunsti radadele.
Esimesed elementaarsed kullassepa töövõtted omandasin kodutöökoja soojas õhkkonnas. Sealt edasi viis elutee mind USA idakaldale. New York avas minu ees uued uksed ja võimalused. Seal elades täiendasin end kohaliku kullassepa käe all, õppides tundma väärismetallide olemust, valmistades hõbedatöid ning katsetades sepistega. Just New Yorgis omandasin esimesed unikaalsed tehnikad, kuidas kapriisne titaan kulla ja teiste väärismetallidega harmooniliselt kokku sobitada.
Eestisse naastes jätkasin titaanitöö saladuste avastamist siinse kogenud meistri juhendamisel. Minu loomingulisele teekonnale ja käekirjale on andnud hindamatu panuse vanakooli juveliir Karl Tomberg. Tema head mõtted ning elav legend “Kullassepa Karla” on olnud mulle sellel teekonnal suurimaks eeskujuks, toeks ja inspiratsiooniallikaks.
Täna ühendan oma loomingus motospordist kaasa saadud tehnilised teadmised, New Yorgi lennukad ideed ja Eesti kullassepakunsti parimad traditsioonid. Iga valminud ehe on austusavaldus materjali tugevusele ja väärismetallide igavesele ilule.
Minu titaan
Titaan on mind alati huvitanud.
On kuumade 90ndate algus. Eestis on käibel uus valuuta – Eesti kroon. Endine liiduvabariik on tõusnud värviliste metallide ekspordis maailma etteotsa ning selle kuritegeliku äri ümber käib halastamatu võitlus. Iga päev toob uusi ohvreid ja tapmiste arvult on Eesti Euroopas esirinnas. See on alles algus.
Titaan on fantastiline materjal – keeruka karakteri ja imelise metallilise-hõbedase kumaga. Maailmas kasutatakse erinevaid titaaniklasse ja -sulameid, alates puhtast tööstustitaanist kuni väga kõrgtehnoloogiliste lennundus- ja kosmosetööstuse materjalideni-grade 1–4, 5, 7, 9, 11, 12 titanium.
Nõukogude ajal liikus titaan käest kätte ja põranda all. Seda kasutati peamiselt sõjatehastes ning kõrgema kategooria treialite, keevitajate ja teiste metallimeeste seas oli see tõeline rariteet. Seda oli vähe saada – titaan oli defitsiit. Minu lapsepõlvesõbra isa oli kõrgelt hinnatud keevitaja, kes ehitas sõbrale tsikli titaanist detaile. Isegi bensiinipaak oli valmistatud titaanist. Need olid ajad, mil head metalli tundis ära mees, kes oskas seda töödelda.
1990ndate alguse Eesti oli omamoodi metallide import- ja ekspordikoridor – trass, transiit ja vaheladu kõik ühes. Ettevõtlikud olid ka EESTI kohalikud tüdrukud. Suhkruvatiga otse metalliärisse ja komeedina Eesti rikkamaite naiste edetabelisse pauguga. Seal stratosfääris oli meie kohalik ”DonnaAnna” päris pikalt. Või siis teisipidi, nagu Reps arvas jällegi, et: ”Kohvritäiega miljonäriks” Metall on paljude pead sassi ajanud.
Läände liikus tohututes kogustes värvilisi ja haruldasi metalle: vask, pronks, messing, nikkel, koobalt, volfram, tsink, kroom, titaan, alumiinium, roostevaba teras ja malm, aga ka magneesiumipulber, tina ning kõikvõimalik muu tööstuslik materjal. Metalli ladustati korteritesse, garaažidesse, suvilatesse ja rõdudele. Mõnikord hoiti seal materjali, mõnikord esemeid, millest sai värvilist metalli välja võtta.
Rekkad sõitsid, kaup liikus, raha liikus. Mõnikord liikusid ka metallid, millest ei räägitud liiga kõva häälega. Koobaltilehed ja -tükid võisid olla peidetud arbuuside ja teiste kaupade alla, materjal tuli kiiresti ümber laadida ja edasi saata ning tänavatel kehtisid omad reeglid, omad inimesed ja omad kokkulepped. Käibel olid rubla viimased riismed, USA dollarid, Soome margad ja Saksa margad.
1992. aastal tuli Eesti kroon – uus, puhas, värske trükilõhnaga ja täiesti oma. Raha sai jälle näha, katsuda ja lugeda ning seda loeti vahel väga suurtes kogustes. Sellesse aega kuulus ka terve hulk legende, millest üks kuulsamaid oli „punane elavhõbe“ – tumedas, töntsakas purgis punakas pulbriline aine, mille peal kiri „красная ртуть“ ja hoiatus „радиоактивный“. Räägiti erakordsest erikaalust, radioaktiivsusest, sõjatehnoloogiast ja miljonitest. Kas see aine oli päriselt olemas või oli tegemist ühe suure legendi ja pettusega? Kes seda enam teab. 90ndate Eesti oli aeg, kus piir tegelikkuse, kuulujutu ja võimaluse vahel võis olla väga õhuke. Tänavatel vuravad nn arbuusirekad, Vene numbritega veokid liiguvad edasi ja tagasi ning käibel on terminid, millest tänapäeva inimene võib ainult aimu saada: „Kellega sa koos töötad?“, „Kes su katus on?“, „Sõnade eest vastutad ise.“ Oli inimesi, kelle jaoks tähendasid aumehesõna ja aukoodeks midagi päriselt. Samal ajal lokkas korruptsioon ning riik alles õppis iseennast üles ehitama. Uued institutsioonid, vana süsteemi jäänused, segadus, raha ja võim segunesid üheks väga omapäraseks ajastuks. Ettevõtlus võis tähendada võimalust saada rikkaks – või sattuda väga kiiresti väga tõsisesse olukorda. Raha mõõdeti vahel kilodes ja kottides. Iga päev võis kuskil olla pidu. Või matus. Metalliäril oli päriselt oma hind. Metall ajas paljudel pead sassi. Eesti tänavapilti ilmusid uued „ärimehed“, sissesõitnud grupeeringud ja inimesed, kelle välimus ning käitumine andsid selgelt mõista, et nad ei tulnud siia ainult metalli ostma. Metalliäri ümber kujunesid oma jõujooned ja huvid ning kohalikud Eesti poisid ei olnud alati valmis loovutama turgu neile, kes tulid väljastpoolt seda kontrollima. Paljud head poisid sellest ajast puhkavad tänaseks ammu mulla all.
Need olid 90ndad.
Samal ajal veeti laiali Eesti tööstuse jäänuseid – Arsenali ja Volta tehased, Dvigatel, töökojad ja tsehhid. Materjalid, tööriistad, tööpingid, rakised ja kõik muu, mis aastakümneid tehastes kasutuses oli olnud, jäid üle. Palju sellest kadus garaažidesse, suvilatesse ja eravaldusesse, osa jõudis hiljem kokkuostu. Süsteem, mis oli aastakümneid arvestust pidanud, lagunes ning koos sellega kadus ka teadmine, kus kõik täpselt asub. Dvigateli tehase kohta liiguvad lood suurtest titaanikogustest, mis olevat tehase territooriumile peidetud. Räägiti aukudest, muldkatetest ja vanadest traadikeradest. Hiljem olevat materjali jälle välja kaevatud. Kas kõik need lood on tõesed? Mõni kindlasti. Mõni võib olla aja jooksul legendiks muutunud. Aga üks asi on kindel – tolleaegses Eestis oli väga palju väärtuslikku tööstusmaterjali, mille saatus ei olnud enam kellelegi päris selge. Titaan jäi. Tal on üks väga oluline omadus – ta peab ajale hästi vastu. Korrosioonikindlus on üks põhjus, miks titaani kasutatakse tänapäeval nii paljudes nõudlikes rakendustes ning õigetes tingimustes võib materjal säilida aastakümneid ja kauemgi. Kuid titaan ei ole ainult praktiline. Ta on ilus. Tänapäeval on titaani maailm liikunud hoopis uuele tasemele: erinevad sulamid, värvilised pinnad, kuumtöötlused, mustrid ja tehnoloogiad annavad materjalile täiesti uue välimuse. Damaskuse-laadsed titaanstruktuurid, tsirkooniumi ja nioobiumiga seotud materjalid, mitmevärvilised titaanpinnad, kristallilised mustrid ja Nitinol – kujumäluga sulam, mis võib sobiva kuumtöötluse järel taastada talle programmeeritud kuju. Materjalid muutuvad järjest eksootilisemaks ja järjest ilusamaks. Kõik eelnev on osa loost – loost metallist, tehastest, meestest, tööriistadest, oskustest, defitsiidist, võimalustest ja ühest pöörasest ajastust Eesti ajaloos.
See oli 90ndate metalliäri Eesti moodi. See ei olnud ainult ajalugu, fantaasia ega filmistsenaarium. See oli päris elu. Päris tänavad. Päris tehased. Päris metall. Päris inimesed.
Ja nende aastate jooksul sai mulle selgeks üks asi: titaan ei ole lihtsalt metall. Titaan on materjal, millel on iseloom. Minu jaoks on titaan olnud alati midagi enamat kui lihtsalt tooraine – see on tehnoloogia, käsitöö, ajalugu ja esteetika üheskoos. See on Minu Titaan.
Mida ma teen käsitsi titaanist
Oma töös kasutan vanakooli traditsioonilisi kullassepa võtteid kui ka keerukaid metalli töötlemise tehnoloogiaid kaasaegsete masinate abil.
Titaan on unikaalne materjal, mis muudab selle kandja samuti omanäolisemaks. Käsitsi graveeritud abielusõrmused on tõeliselt ilus ja nauditav käsitöö Sulle kogu eluks. Töödes kohtuvad sageli assümeetria – esteetiliselt puhas joon ja tippviimistlus. Mängleva kergusega nihutan raame ja meeldib materjali piire kombata. Meeldivad kõiksugu kõverpeeglid, materjali voolida-sepistada, anodeerida ja vastu seista kõikidele tema kapriisidele. Olen enda jaoks ühendanud hobi ja töö.
Minu materjal ja minu disainitud ehted on saanud EESTI ALLERGIA LIIDU tunnustuse.
Valmistan käsitööna abielusõrmuseid ning ehteid ka allergikutele. Iga huviline leiab kindlasti endale midagi.
Vajadusel võin kombineerida ja sobitada sõrmustele erinevaid väärismetalle ja teema-graveeringuid. Kõik tööd ja detailid saavad erikohtlemise ja peenhäälestuse.
Siiski Iga projekt on omamoodi väljakutse ja vajab aega. Kuulates inimese lugu ja arvestades tema ideid, mõtteid ja soove, sünnib koostöös parim taies.
Kõik tööd on valminud kavandist lõppviimistluseni käsitööna.
Võid minu juurde sõrmuseid vaatama tulla ja konsultatsioonile vajadusel ratastooliga.
Minu tööd valmivad pisikeses stuudios Tallinnas, Pirita kandis. Sinu idee – minu teostus, koostöös leiame teile kindlasti parima lahenduse.
Olete alati oodatud.
P:S Kallid kliendid ja sõbrad ! Kulla töötlemisel võib vahel olla kadu kuni -20 % !
Artiklid
Postimehe kajastus
Kodus.ee artikkel
TV3 Naudime Elu
Pulmaekspress